PVC-stabilisaatoreid on palju erinevaid, tavaliselt klassifitseeritakse need keemilise koostise ja peamiste koostisosade järgi; levinumad tüübid on plii-põhised stabilisaatorid, metallseebid, tinaorgaanilised stabilisaatorid, kaltsium-tsinkkomposiitstabilisaatorid ja haruldased-muldmetallid. Plii-põhised stabilisaatorid-, nagu tribaasiline pliisulfaat ja kahealuseline pliifosfit-, pakuvad suurepärast termilist stabiilsust ja pikaajalist-stabiliseerivat toimet ning neid on ajalooliselt laialdaselt kasutatud sellistes toodetes nagu PVC torud, kaablid ja profiilid. Kuid plii ja selle ühenditega seotud keskkonna- ja terviseriskide tõttu on nende kasutamine muutunud järjest piiratumaks, kuna keskkonnaeeskirjad ja tooteohutusstandardid on karmistatud. Metalliseebi stabilisaatorid hõlmavad peamiselt kaltsiumstearaati, tsinkstearaati ja baariumstearaati; neid kasutatakse tavaliselt kombineerituna, kuna erinevate metallseepide sünergistlik mõju võib suurendada PVC termilist stabiilsust.
Tinaorgaanilised stabilisaatorid on tina{0}}sisaldavad orgaanilisi ühendeid, mis on tuntud oma suurepärase termilise stabiilsuse ja läbipaistvuse poolest, mistõttu need sobivad eriti hästi läbipaistvate PVC-toodete jaoks. PVC töötlemise ajal pärsivad need tõhusalt termilist lagunemist ja minimeerivad värvimuutust, mille tulemuseks on nende sagedane kasutamine läbipaistvates lehtedes, kiledes ja muudes suure -selgusega PVC-toodetes. Kaltsium-tsinkkomposiitstabilisaatorid on tänapäeval üks levinumaid plii{5}}vabu stabiliseerimissüsteeme; need põhinevad peamiselt kaltsiumi- ja tsingisooladel, millele on olenevalt konkreetsest rakendusest lisatud täiendavaid stabilisaatoreid, antioksüdante ja määrdeaineid. Võrreldes traditsiooniliste plii-põhiste stabilisaatoritega on kaltsium-tsinkkomposiidid keskkonnasõbralikumad ning neid kasutatakse üha enam PVC-torudes, -profiilides, -juhtmetes ja -kaablites ning elastsetes PVC-toodetes.
Haruldased{0}}muldmetallide stabilisaatorid on viimastel aastatel pälvinud märkimisväärset tähelepanu; need toimivad peamiselt PVC termilise lagunemise käigus tekkivate aktiivsete ainetega koostoimes, aeglustades seeläbi materjali lagunemist. Praktilises tootmises kasutatakse lisaks ülalmainitud peamistele kategooriatele ka orgaanilisi abistabilisaatoreid, epoksüdeeritud ühendeid ja erinevaid komposiitstabilisaatorsüsteeme. Kuna erinevad stabilisaatorid pakuvad esialgse värvi, pikaajalise termilise stabiilsuse, läbipaistvuse, ilmastikukindluse ja töötlemisomaduste osas selgeid eeliseid, tuginevad koostised harva ühele stabilisaatorile; Selle asemel kasutavad nad kombinatsioone, mis on kohandatud konkreetse PVC vaigu tüübi, töötlemistemperatuuri, kavandatud kasutusala ja keskkonnanõuetega. Stabilisaatorisüsteemi sobiva valiku ja reguleerimisega on võimalik pikendada lõpptoote kasutusiga ja stabiilsust, säilitades samal ajal PVC töötlemise jõudluse.

