Keemilised toorained,{0}}mida iseloomustavad nende mitmekesisus, stabiilsed omadused ja lai kasutusala,-on asendamatud alusmaterjalid kaasaegses tööstuslikus tootmises. Erinevate keemiliste reaktsioonide ja töötlemismeetodite abil saab toota spetsiifiliste omadustega tooraineid, mis vastavad selliste sektorite tootmisvajadustele nagu plast, kumm, pinnakatted, farmaatsia, ehitus ja elektroonika. Kui võtta näiteks PVC tootmine, siis keemilised lisandid-nagu plastifikaatorid, stabilisaatorid ja määrdeained-võimaldavad materjali omadusi-peenhäälestada, suurendades seeläbi PVC paindlikkust, kuumakindlust, töödeldavust ja kasutusiga. Erinevate keemiliste toorainete strateegiline valik ja kombineerimine võimaldab ühel alusmaterjalil kohaneda erinevate tootmisprotsesside ja lõppkasutuskeskkondadega-.
Teine keemiliste toorainete eelis on võime täpselt reguleerida materjali omadusi koostise kavandamise kaudu. Tegelikus tootmises on erinevatel toodetel erinevad nõuded kõvaduse, tugevuse, temperatuuritaluvuse, ilmastikukindluse ja paindlikkuse osas; järelikult saab lõpptoote omadusi kohandada, muutes toorainetüüpe, segamissuhteid ja töötlemistingimusi. Näiteks PVC-toodetele sobiva koguse plastifikaatori lisamine suurendab paindlikkust, samas kui stabilisaatorite lisamine vähendab PVC lagunemist kõrgel temperatuuril töötlemisel. Lisaks võivad erinevate lisandite sünergistlikud mõjud parandada materjali üldist jõudlust ilma põhivaigu põhistruktuuri muutmata, suurendades seeläbi töötlemise tõhusust ja toote kasulikkust.
Keemilised toorained saavad kasu märkimisväärsest mastaabisäästust ning küpsevad tootmistehnoloogiad on parandanud toote kvaliteeti ja tarnimise stabiilsust. Rohelise keemia ja uute materjalitehnoloogiate edusammude ajendiks on tööstus suundumas suure-jõudlusega, madala-toksilisuse, madala-volatiilsuse ja keskkonnasõbralike-lahenduste poole. Pidevalt ilmuvad uued tooted-, nagu keskkonnasõbralikud plastifikaatorid, plii-vaba PVC stabilisaatorid ja taastuvad toorained-; need uuendused vastavad traditsioonilistele jõudlusstandarditele, pannes samal ajal suuremat rõhku ressursitõhususele ja keskkonnakaitsele. Tulevikku vaadates ei keskendu keemiliste toorainete arendamine mitte ainult jõudluse parandamisele ja tootmiskulude vähendamisele, vaid ka ohutusele, keskkonnasäästlikkusele ja ressursside ringlussevõtule, toetades seeläbi traditsiooniliste tööstusharude üleminekut keskkonnasäästlikule ja kvaliteetsele{10}arengule.
